Pilt lapse peas

veebruar 26, 2014 0 Permalink 5

N

agu teame, on muinasjuttude edasi andmisel suur roll edastatava sündmuse pildina kujustamisel.

Muinasjuttude puhul on oluline edasi kanda lisaks sõnadele ja lausetele ka pilti, mis kujustaks toimuvat – mõttepilt. Me teeme seda tihti alateadlikult, kui oleme muinasjutu vestmisse süvenenud, ega kaldu mõtetega eemale oma argitegevustesse.

Leian, et see ei ole oluline ainult muinasjuttude esitamise, vaid üldse lastega suhtlemisel. Mõttepildi abil suhtlemine on viis, kuidas nendega paremini kontakti saada ja kuidas nende tähelepanu paremini koondada. Pilt on lapsele kergemini omastatav süvenemisobjekt, kui tühjalt kõlavad sõnad. Alateadlikult koondub lapse tähelepanu eelkõige pildile, mis meie jutu taga kumab. Lapsed elavad suurel määral oma meelte ja tajudega sisemises kujutlusmaailmas. Loodetavasti on see nõnda ka suuremal osal klassikaaslastel koolitee algusaastatel.

Eriti oluline on kujustamise valdamine, kui sõnavara ei ole piisav edastatava informatsiooni väljendamiseks. Sõnavara ei saagi olla nii täiuslik, kui seda on tunnetega hoomatav detailne elav pilt.

Samuti aitab kujustades rääkimine välja filtreerida liigse eituse meie kõnes. Kui me näiteks ütleme: “Ära aja seda tassi maha!” Siis lapsel ei saa tekkida pilt tassi MITTE maha ajamisest. Kuna pilt tekib öeldu kohta, siis lauses “Ära aja tassi maha!”, näeb laps pilti tassi maha kukkumisest ning üsna tõenäoline, et asi, mida me just tahtsime vältida, juhtub siiski – tass kukub maha.

Seepärast püüan alati enne mingi keelu edastamist mõelda läbi lause, kuidas seda jaatusesse panna. Näiteks: “Palun hoia tassi laua peal!”, “Palun räägime oma soovidest sõbralikul toonil!”, “Hoia palun riided, mida ei kasuta, kenasti kapis!”, jne.

Ma olen teadlikult hakanud katsetama võtet, kus olulise asja edastamiseks kujustan öeldule taha ka pildi. Kujutluspilt tekib otsmiku ees õhus või kolmanda silma piirkonnas. Püüan enne näha pilti edastatavast ja siis sõnades väljendada. Leian, et selliselt on info lastele vastuvõetavam.

Info tunnetuslikult ja piltidena haaramise on mul taasavastada aidanud lapsed ise.

Kui laps üritab midagi keerulisemat kirjeldada, siis on lihtsam püüda hoomata seda tunnet; tajuda öeldut pildina, mida laps näeb. Olukordades, kus poeg on esitanud küsimuse, millest kohe üldse aru ei saa, lasen endal jääda avatuks pildile, mis tema peas on tekkinud. Koondades tähelepanu temale ja lubades infol endasse kanduda, on tihti tekkinud pilt enne, kui poeg piisava kirjelduse andnud. Nüüd kasutan seda väga palju ka oma väiksema tütrega, kes räägib väheseid sõnu ja väljendeid.

Veel suuremat abi on sellisest lähenemisest olnud aga siis, kui lapsel on vastused, mida tema sõnavara ei suuda piisavalt hästi edasi anda ja mille hoomamiseks lihtsalt sõnadest ei piisakski.

Toon selle kohta ühe näite:

“Loomine” 

Poeg õhtul voodis olles küsib: “Kes maakera tegi, või kuidas see tuli? Ma mõtlen siis, kui ühtegi inimest, looma, loodust üldse veel ei olnud? Isegi maakera ei olnud. Kuidas siis maakera tuli?”

M∞na: “Ma täpset vastust ei oska öelda, aga ma mõtlen. Ja mõtle sina ka. Ma tean, et sa tead seda, aga pead lihtsalt mõtlema, siis tuleb sul see vastus.”

Poeg tõuseb voodis istuli ja on hetk silmad kinni. Siis lausub: “Ma tean! See oli nii: mitte kedagi veel siin maakeral ei olnud, onju! Maakera ka ei olnud. Aga me KÕIK koos siin (käed südame kõrgusel rinnal) armastusega tegime selle.” (Ja sirutab käed südame piirkonnast sirgu enda ette).

Poja vastuse ainult sõnalise osa mõistmisega rahuldudes oleksin jäänud ilma suurest kingitusest, mida ta pakkus – kogeda algse Suure Loomise võlu ja ilu.

Ma ei lausunud midagi, noogutasin julgustades teda edasi rääkima. Vaatasin, kuidas ta korduvalt kirjeldas, püüdes edasi anda seda, mis pilt temas oli tekkinud, kuni minuni jõudis tunne kirjeldatavast. Lubades endal avarduda sellesse tundesse, tekkis ka minus pilt ja mind hoomas suur äratundmise rõõm ning ekstaas kogetava võimsusest. Näha pildina ja taaskord kogeda, kuidas me kõik oleme Üks. Ja sellest ühtsuse jõust, väest, unistusest, armastusest tekib koosloomine, millest sünnib planeet Maa. Siinkohal on igalühel endal võimalus tunnetada, kuidas kogete edasiantut.

Teise näite toon türtrega:

“9-nurkne” 

Tütar: “Ema, täna me õppisime üheksanurkset tähte joonistama. Kas tahad näitan pärast sulle ka?”

M∞na: “Jah, võiks küll. Ma vist ei õppinudki seda koolis.”

Tütar: “Kas tõesti?!?” suurte silmadega.

M∞na: “Nojah. Ma ei mäleta küll, et oleks seda niimoodi joonistama õppinud.”

Tütar, pilk aknast õue suunatud, mõtleb hetkeks sügavalt, siis lausub: “Minust saab siis hoopis teistsugune naine ju!!”Vanema tütrega

Tütre vastuse kaudu kogesin, kuidas temas tekkinud pilt koosnes tõe tunnetamisest ja selle endale lahti mõtestamisest. Kaldun arvama, et selliseid tõdemusi ei saa lihtsalt sõndega kirjeldades selgeks teha. Ikka läbitunnetatud asi on selgem, kui kuiv teooria.

Tajusin, kuidas selle “9-nurkse loo” situatsioonis hoomas tema sügavamalt seda tõde, kuidas ühe väikese komponendi muutmine suures pildis, muudab ka suurt pilti ennast. Tunnetada enda naiseks kujunemise lugu sellises võtmes on juba sügavus, mille ulatust ma ei suutnudki haarata nii, nagu tema seda oma sisemaailmas teha võis.

Kujutluspildi kirjeldamine on käepärane vahend õppimaks teineteisega tunnetuse põhist suhtlust. See on võimalus arendada ja toetada tunnetuslikku mõtlemist lapses ning meis endis; võimalus õppida nägema sõnadest, arvamustest, egodest sügavamale.

M∞na

Veebruar, 2014 

5

Veel ei ole ühtegi kommentaari.

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga


Bitnami