Olin õues puud istutamas, kui poeg (9a) hõikab:
“Emme, venna kakas!”
Mõtlen, et noh, lõpetan istutamise, siis lähen tegelen.
Jõuan tuppa. Toas oli lisaks mu mees ja vanem laps, kes mõlemad oleks sellega suurepäraselt toime tulnud – seega mine sa tea. Aga ikkagi küsin pojalt: “Kas väikevennal on
mäku ikka veel vahetamata?” Poeg, ise pliidi ääres süüa tehes, vastab: “Muidugi! Või mis sa arvad, et mingi ingel tuli ja vahetas ta mähkme ära või?!”
“Emme, venna kakas!”
Mõtlen, et noh, lõpetan istutamise, siis lähen tegelen.
Jõuan tuppa. Toas oli lisaks mu mees ja vanem laps, kes mõlemad oleks sellega suurepäraselt toime tulnud – seega mine sa tea. Aga ikkagi küsin pojalt: “Kas väikevennal on
mäku ikka veel vahetamata?” Poeg, ise pliidi ääres süüa tehes, vastab: “Muidugi! Või mis sa arvad, et mingi ingel tuli ja vahetas ta mähkme ära või?!”
Njaah…vist mitte…
