Võlumetsa luik

Share on facebook
Share on email

Hommikul ärgates, tundis Liina, kuidas voodisse ulatuvad päikesekiired teda õrnalt paitavad. Seda nautides meenus tüdrukule, tema unenägu.

Unenäo sisu täpselt ei meenunud, aga ühest ilusast luigest oli jäänud meeldiv mälestus ja tunne. Selle peale otsis tüdruk riiulist välja ammu unustusse vajunud munasjuturaamatu “Võlumetsa luik”. Muinasjutt meeldis tüdrukule nii väga, et ta ei märganud aja möödumist enne, kui oli keeramas viimast lehekülge. 

Viimati oli seda talle lugenud ema, sest siis ei osanud ta ise veel lugeda. Loetud muinasjutust tekkis Liinal küsimuse, ehk on nende kodu lähedal ka mõni võlumets?! Ja kui, siis, kuidas seda ära tunda? 

Võlumetsas võib igasugu huvitavaid seiku aset leida. Raamatus rääkis, et sellises metsas toimub veidraid asju ja et kunagi ei tea, mis uut ja huvitavat näha saab.

Peale hommikusööki läks Liina õue, sest taas oli plaanis sõprade: Armand, Mart ja Kallega, midagi põnevat ette võtta.

Sõbrad kohtusid taaskord kohas, mis oli kõikide kodudest võrdsel kaugusel – lapsed kutsusid seda kohtumispaigaks ning olid märgistanud selle maasse lükatud toikaga, kuhu lehvima oli seotud valge lipuke.

Kui kõik olid kohal ja teineteist tervitanud, lausus Liina õhinal:

  “Mis te arvate, kas meil on kuskil siin lähedal võlumets?”

(Mart) “Võlumets? Milline see veel on?” küsis Mart.

(Liina) “Lugesin täna oma muinasjutu raamatust, et võlumetsas toimub kõiksugu veidraid asju. Ja mõtlesin, et oleks vahva, kui me saaks ka ise seda kõike näha. Sellises metsas võid kohata loomi, kes näevad hoopis teistmoodi välja, kui muidu. Näiteks rääkiti raamatus põdrast, kellel olid sarvede asemel hoopis lontis jänese kõrvad; ja karust, kellel on põdra sarved. Ja känguru moodi hüppavast rebasest. Samuti oli juttu punasest tuvist, kes imeilusalt metsas laulis.”

(Kalle) “Ja nüüd sa arvad, et meil on siin kuskil võlumets?” küsis Kalle.

“Ei, ma ei arva.” ütles Liina. “Ma lihtsalt väga tahaks, et oleks.”

(Liina) “Aga mis teie arvata, kas meie lähedal ei ole ühtegi metsa, kus midagi veidrat võiks juhtuda?”

Selle peale vaatasid Armand ja Kalle teineteisele pikalt otsa. 

(Liina) “No, miks te teinetest nii vaatate, kas teil ei ole siis midagi öelda?” muutus Liina rahutuks.

(Kalle) “No, kui, siis ma arvan, et see järvega mets võiks olla võlumets.” arvas Kalle.

Armand noogutas Kallele, mille järel Armand poetas vaevaliselt, nagu midagi väga tähtsat ära andes: “noo, Hea küll, me võime teile rääkida.”

“Mida rääkida?” imestasid Liina ja Mart.

(Armand) “Meil Kallega juhtus üks imelik asi eelmisel aastal. 

Jalutasime niisama, kui tuli mõte minna metsa serva vaarikaid,  ja seal lähedal kasvavaid metsmaastikaid sööma. See oli selle sama järvega metsa servas. Olime juba peaaegu lõpetanud oma marja ralli, kui korraga kuulsime pea kohalt tugevate tiibade sahinaga üle lendamas lindu. Me poleks sellele muidu tähelepanu pööranud, aga see heli, mis tiibade õhus liigutamisest tuli, oli nii tugev, et mind see hääl alguses lausa ehmatas.” rääkis Armand.

Kalle veel lisas: “Ja kui me siis lõpuks märkasime, kus suunast see heli tuleb, nägime midagi, millele täpselt nimetust ei oskakski anda.”

(Liina) “Kas tõesti see juhtus teiega! Mida te siis nägite? Rääkige?” oli Liina uudishimust peaaegu kikivarvule tõusnud…

(Armand) “Ma päris kindlalt nüüd ei saa öelda.” lausus Armand kahtlevalt. “Aga see oli üleni lumivalge, lendas, ja see oli väga väga suur. No ta nägi välja nagu lind, aga lihtsalt väga suur.”

(Mart) “Ja mis siis edasi sai?” küsis Mart huviga.

(Armand) “Me nägime, et see linnu moodi laskus sinna järve lähedale.”

(Liina) “Kas te siis teda vaatama ei läinud?” oli Liina üllatunud.

(Armand) “Me ei teadnud, mis seal täpselt ju on, ja lähemale me ei julgenud minna. Seisime põõsa taga ja nägime, et sinna see suur lind jäi.” ütles Armand.

(Kalle) “Me ka natuke kartsime, et kui me hakkame sinna minnes okstega ragistama, võime teda ehmatada. Ja äkki ta saab pahaseks. Igatahes otsustasime koju minna ja uurida ennem, milline lind on kõige suurem, kas see näeb selline välja ja kas on teda põhjust karta.” lisas Kalle.

(Mart) “Aga kas te saite siis teada, mis lind see olla võis?” uuris Mart.

(Kalle) “Ma küsisin oma vanematelt, ja nemad ütlesid, et kõige suurem lind on jaanalind. Kuid tema ei lenda.” 

(Armand) “Ja mina otsisin isaga tarkadest raamatutest ning saime teada, et suurimad linnud, kes lendavad on Albatross ja Condor, aga nad ei näe üldse sellised välja.  

See, mis meie nägime, ei saanud olla mingi lind, või siis oli, aga selline, mida raamatutes kirjas pole.”

(Liina) “See on nii põnev!” oli Liina õhinas. ¨Kas te ei tahaks sinna täna kõik koos tagasi minna? Niikui nii pidime ju täna minema metsa marju sööma?”

(Mart) “Mina tahaks ka sinna minna.” oli Mart kohe nõus.

(Kalle) “Minul ei ole midagi selle vastu.” ütles Kalle.

(Armand) “No, ega ma ka ei karda sinna tagasi minna. Pealegi on suur metsmaasikate ja vaarikate isu. Kui me piisavalt peatume, et marju süüa, olen ma ka nõus sinna tagasi minema.” lausus Armand.

Nii hakkasidki lapsed koos metsa poole sammuma.

*

Kui lapsed metsa esimeste vaarikateni jõudsid, tehti kohe pikem peatus. Kõik sõid hea isuga suuri mahlaseid vaarikaid. 

Seejärel otsiti kõrred, mille otsa hakati  metsmaasikaid torkama. See tegevus meeldis Liinale väga, kuna ta arvas, et kõrred, mis on täis maasikaid, näevad välja nagu ilusad kaelakeed. See oli ka põhjus, miks Liina maasikad kõige kauem kõrres püsisid – ta kohe kuidagi ei raatsinud neid süüa. 

Lapsed korjasid ja sõid samaaegselt – väiksemad maasikad torgati kõrre otsa, suuremad aga pisteti kohe suhu. 

Aeglaselt liiguti edasi, peatuti siis, kui hulgaliselt marju teele sattus, millest kuidagi niisama mööda ei saadud minna. Kõikide kõrred olid juba peaaegu täis.

Korraga kuulis Mart ja Armand mingi oksa praksatust ja sahinat lähedal asuva põõsa poolt.

Liina tardus paigale – ta süda kloppis sama tugevalt nagu tambib nende uksele naabrimees, kui külla tuleb. Ka iga hingetõmme tundus lubamatu liialdus, mis võib ülemäärast liikumist tekitada. 

Mart ei suutnud otsustada, kas kiiresti peitu hüpata või jääda liikumatuks, lootes, et keegi teda ei märka. Kõigi laste peast käsi läbi küsimus  – kas joosta või jääda paigale ja loota asjaolude selginemisele.

(Armand-sosinal) “Mis see oli?” jõudis Armandi sosinal küsimus vaevu sõpradeni.

(Mart) “Miski krabistas seal selles põõsas.” lisas Mart, kes oli põõsale kõige lähemal ja osutas ühele suuremale põõsapuhmale, mille ümbruses kasvas veel lisaks palju noori puuhakatisi.

(Liina) “Shhh. Ärme liiguta! Ootame vaikselt!” palus Liina, kes ei olnud veel ehmatusest toibunud ja soovis ülimat vaikust, et nende seltskond liigset tähelepanu ei tõmbaks.

Miski tõesti krõbistas põõsas. Lapsed jälgisid vaikides põõsast…. ja siis jälle põnevil pilgul teineteisele otsa.

Vaikus. Ja siis järsku: VOPS, VOPS, VOPS, VOPS – hüppas suur jänes põõsa tagant välja ja kaugenes neist üsna kiiresti. 

Jänes, hoopis! Lapsed naersid üheskoos mõnusalt vabastava kõhutäie. Liinale tundus, et ta oleks just mitu rasket seljakotti maha pannud ja saanud nüüd uuesti kerguse tagasi – keha oli ehmatusest kange.

(Kalle) “Ja mina arvasin, et mingi suurem loom – hirv või põder.” oli Kalle natuke pettunud.  

(Liina) “Aga mul on hea meel, et saime nii lähedalt jänest näha. Lisaks see oli ju palju suurem jänes kui kodu küülik, keda ma käes olen saanud hoida. Aga metsjänest nägin küll esimest korda nii lähedalt.” rõõmustas Liina, kes rahulolevalt hingas sügavalt sisse ja istus sambla mätta peale jalgu puhkama – rahulolevalt näpsas mõned maasikad oma kõrre küljest ja vajus mõttesse.

Metsas levis erinevate põõsaste ja lilleõite lõhna. Päikesekiired tungisid läbi metsa võrestiku nii kaunilt, et metsaalune oli täis mänglevat helerohelist ja kuldset kuma. Kohast, kuhu lapsed olid jõudnud, võis juba näha eemalt puude vahelt päikese käes sillerdavat metsajärve.

(Mart) “Nii! Minu kõrs on täis ja tundub, et kõht kaa.” lausus Mart veendunult. 

Seejärel asetas ta oma maasika kõrre nina alla vuntsiks ja hakkas mängima vana lonkavat meest. Suure lonkamisega Mart komistas oksa taha ja kukkus pikali. Marjadega kõrs oli lömistatud ja Mardi suu ümber kõõõik punane nagu oleks ta mõne moosipurgi tühjaks söönud. Selle vembu peale said kõik lapsed jälle hea kõhutäie naerda. Mart ise naeris muidugi kõige rohkem.

(Armand) “Minul on ka kõht täis.” oli Armand nõus. 

Tugev tiivalöökide hääl kostus kõgemalt imelik heli.

 Lapsed otsisid pead pöörates, eri suundadest, kust see heli küll tuleb. See heli lähenes.

(Kalle) “See on see sama hääl. Kas pole nii, Armand?” ütles Kalle.

(Armand) “Jah, ma arvan küll.”

(Mart) “Mis sama?” oli Mart segaduses.

(Armand) “Selle suure linnu tiivad tegid samasugust häält, kui ta meist üle lendas. VAADAKE, VAADAKE, sealt poolt paistab midagi.”

Ja tõesti lastele hakkas lähenema üks suur lind. Kui just oma silmaga ei näeks, oleks raske uskuda, et üks lind nii suur saab olla. Sellepärast teevadki ta tiivad nii tugevat heli, kui ta lendab. 

(Liina) “Ta on täiesti lumi valge. Kui ilus!” oli Liina hämmingus, kui lind nende pea kohalt üle lendas.

(Armand) “Kuhu ta lendab, kas jälle järve poole?”küsis Armand kaaslastelt.

(Kalle) Kalle näitas lennu suunda ja oli veendunud, et lind taas järve juurde läheb. (Liina) “Lähme jookseme sinna poole”.

Kellelgi polnud enam väsimusest jälge. Kõik jooksid nii kiiresti, et oleks võinud arvata, et nad jänest üritavad taga ajada. Suure õhinaga koperdasid Mart ja Kalle üksteisele otsa ja uperpalli lendasid.. siis aga tõusid kiiresti püsti ega teinud teist nägugi. Nüüd oli vaja joosta, ja miski muu ei lugenud.

**

Kui nad järvele lähemale jõudsid, aeglustasid nad jooksu, et siis põõsaste ja puude tüvede tagant piiluda, kas on lindu näha.

(Liina) “Ma näen!” rõõmustas Liina. 

“Sshhhh!” vaigistasid poisid. 

(Kalle) “Me ei tohi teda ehmatada. Lähme, proovime lähemale hiilida, et saaks paremini näha.” arvas Kalle veendunult.

Lastel õnnestus end peita põõsa taha, mis oli järvele kõige lähemal. 

(Liina) “See on ju LUIK. Vaadake, see on hiigelsuur luik, ja ta peas midagi helgib, nagu kroon.” vaimustus Liina. 

(Mart) “Tõesti midagi sellist pole ma veel näinud. Kuidas üks lind niii suur saab olla.” imestas Mart.

Jah, tõesti – see imeilus lumivalge luik oli nõnda kaunis ja imeline, et keegi polnud sellist ilu veel varem kohanud. Päikese säras helendusid luige valged suled niivõrd, et see tekitas luige ümber pimestava kuma.

Luik liugles graatsiliselt veepinnal. Mõne sujuva ja kerge liigutusega raputas ta oma siidjastena näivaid tiibu, kohendas nokaga sulekesi ja justkui hommiku ringutuseks sirutas oma paindlikku kaela. 

(Armand) “See küll ei saa olla tavaline luik. Ainult muinasjuttudes on luikedel kroon.” täheldas Armand.

(Liina) “See peab olema võlu luik. Täpselt nii, nagu muinasjutus, mida hommikul lugesin. ” oli  Liina veendunud.

(Kalle) “Lähme lähemale!? Võluluiged tavaliselt ei karda ju sama palju, kui tavalised luiged.” tegi Kalle ettepaneku. “Lähme istume kaldale ja vaatame, kuidas ta meie kohaloleku peale reageerib.”

Sellega olid kõik nõus ja nad hakkasid tasasel sammul järve poole minema. Ja tõesti! Luike ei teinud väljagi. Kuigi võis üsna kindel olla, et luik oli neid märganud. Vahemaa ei olnud üldsegi nii suur.

Liina sättis end üsna vee lähedale istuma.Ja poisidki ei tahtnud kaugemale jääda. Nii istusidki kõik täiesti järve kaldale, jäädes vaikides imetlema metsailudust. Nad kõik olid lummatud – iga luige liigutus, pea pööramine või tiiva sirutus oli nii võluv, et tundus, nagu oleks see uni, ning mitte päris. 

(Liina, vaikselt)  “Kui ma seda luike vaatan, tunnen, et sellest vaatamisest ja luige ilust tuleb mulle selline soe tunne sisse ja ma tahaksin seda luike kallistada. Ta tundub lihtsalt nii armas.” lausus vaikselt Liina.

(Kalle) “Vaadake! Ta vaatas otse meie suunas.” sosistas Kalle.

(Mart) “Tõesti, mulle tundus kaa.” ütles Mart.

(Armand)“Mulle tundub, et ta hakkab meie poole ujuma.” ütles Armand.

****

(Liina) “Tõesti tundub nii.” oli nüüd Liina ka kindel. “Ärme liiguta. Muidu võime teda kogemata ehmatada.”

Luik ujus lähemale. ***

Lapsed hingasid vaikselt ega söendanud liigutada. Kuid silmad olid kõigil suunatud 

järvel ujuvale iludusele.

***

Luik peatus üsna kalda juures ja jäi lapsi vaatama.

(Mart) “Mis me nüüd teeme?” küsis Mart.

(Kalle) “Äkki peaksime midagi ütlema?” arvas Kalle.

Luik tegi peaga kutsuva liigutuse.

(Armand) “Nägite!?” ütles Armand.  “Ta kutsus meid.”

(Liina) “Nägin! Ta tegi peaga liigutuse, nagu tahaks, et me lähemale läheks.” ütles Liina.

Lapsed nihutasid end päris kalda juurde. See oli madal kallas, täiesti sujuv üleminek järveks. 

Lapsed istusid nüüd täiesti vee servas ja ootasid, mis edasi saab.

Korraga lausus luik: “Ma näen, et olete väga julged! Kui soovite, võin teid järve peal ujutada.”

(Liina) “Kas te kuulsite?”ütles Liina suure imestusega.

 Poisid noogutasid ega osanud sõnagi öelda.

“Ta räägib!?” – olid lapsed suurest üllatusest elevil.

(Luik) “Muidugi ma räägin! Ma pole tavaline luik. Olen metsade, taeva ja Maa kuniganna luik.”

(Liina) “Vaaauuuu!” oli Liina vaimustuses. “Kuidas sa meid järvele kannad?”

(Luik) “Te istute mu koheva sulestiku peale, ja nii saan teile siin imelisel metsajärvel sõitu teha. Kes sooviks olla esimene?”

(Liina) “Mina!” oli Liina kohe nõus.

(Luik) “Hea küll, tule vaikselt lähemale.”

See luik oli tõesti suur. Kui Liina oli juba end luige selga vaikselt istuma seadnud, ei ulatanud jalad kuskilt pool vette. 

Liina hoidis kinni luige kaelast, mis ei olnud üldsegi nii õrn, kui kaugemalt paistis.

Luik ja Liina eemaldusid vaikselt kaldalt.

(Luik) “Ära karda, vette sa kindlasti ei kuku.” ütles luik Liinale. “Ma oskan väga hästi tasakaalu hoida.”

(Liina) “Kas sa oled seda siis varemgi teinud?” küsis Liina.

(Luik) “Jaa, nii mõnelgi korral on loodusesse jalutama tulnud lapsed mind avastanud ja julgemad minuga tutvust tegema tulnud. Ja tihti on olnud soovijaid, kes veepeal sõitu tahavad.”

(Liina) “Ja mina ei teadnudki, et sa oled kogu aeg siin olnud.”

(Luik) “Ega ma kogu aeg ei olegi siin. Ma ikka rändan mööda maad ja ilma. Aga alati otsin ikka koha, kus oleks veekogu, mis jääks metsa või mägede vahele.”

(Liina) “Kuidas su sulestik nii pehme on?” huvitus Liina.

(Luik) “Mu keha immutab rasva, mis hoiab mu sulestiku tervena ja ma ise hoolitsen ja puhastan sulgesi suure hoolega. Täpselt nagu sinagi oma juuste eest hoolitsema pead. Kindlasti sinagi kammid oma juukseid iga päev? Mina kammin oma nokaga sulestikku iga päev ja selliselt säilib see pehme ja kohev.” rääkis Luik.

(Liina) “Jah, ma kammin ka oma juukseid, kuigi mõnel päeval ma ikka unustan ka ja siis tekib naljakas “linnupesa” mu pähe,  nagu mu ema selle kohta ütleb.”

(Luik) “Meie luiged ei unusta kunagi – me alati pöörame suurt tähelepanu enese eest hoolitsemisele – sellest oleneb meie lennuvõime ja ka see kui hästi me vee peal ujuda saame.”

(Liina) “Ma hakkan ka enda juuste eest nüüd paremini hoolitsema, tahan, et need oleksid sama pehmed, nagu sinu suled.” ütles Liina veendunult.

Luik pöördus sujuvalt tagasi sõprade poole.

(Liina) “Kas tead, imeline luik, ma nägin just täna öösel unes ka luike ja terve hommik mõtlesin luigele, kellest raamatut lugesin.”

(Luik) “Liina, unenäod on väga olulised. Need annavad meile informatsiooni ja inspiratsiooni. Olen kindel, et su unenägu tõigi sind täna siia.”

(Liina) “Inspiratsss…Misasi see on?”

(Luik) “See on selline tunne, mis paneb sind tahtma kohe hästi palju asju tegema. See on jõud, mis paneb sind mõtlema ja looma midagi huvitavat.”

(Liina) “Tundub nii, sest kui ma poleks luigest und näinud, poleks mul hommikul tulnud tahtmist raamatut lugeda. Ja siis ei olekski ma sõpradele võlu luigest jutustanud. Ning kõige selle peale tuligi meil koos mõte siia tulla.”

(Luik) “Täpselt nii! Unenäod on sulle kingitused – võta need vastu ja vaata, mis neis peidus on….. Olemegi kohal.”

(Liina) “Aitäh! Mulle väga meeldis see sõit. “

(Luik) “Võta heaks armas tüdruk.” lausus luik, kui Liina kenasti kaldale sai.

Järgmisena soovis sõitu proovida Mart, kes natuke pelgas ja ütles: “Ega ma vette ei kuku?”

(Luik) “Ei kuku. Ära  karda! Ma oskan sind kenasti oma tiibade vahel hoida.” julgustas luik.

(Mart) “Ega me ümber käi?!”

(Luik) “Ära lase hirmul endas võitu saada. Pealegi pole see paat, kuhu sa tuled. Ja ma tean täpselt, kuidas tasakaalu hoida.”

(Liina) “Ära karda Mart!” ütles Liina, “Kui sa juba ta selja peal istud, tunned ennast väga turvaliselt.”

Selle peale võttis Mart julguse kokku ja astus pehmelt luige seljale. Aga suurest ärevusest ja hirmust haaras poiss ümber luige kaela nii tugevasti, et luik ütles: “Hoia õrnemalt, natuke liiga kõvasti pigistad.”

(Mart) “Oii, väga vabandan. Mul veel natuke hirm sees.”

(Luik) “Pole midagi, küll sõidu ajal sellest vabaned”.

Mardiga tegi luik väiksema tiiru, et poiss hirmust kergemini üle saaks.

(Luik) “Kas sa ujuda oskad?” küsis lind Mardilt.

(Mart) “Jaa, väga hästi oskan.” vastas poiss.

(Luik) “Aga mida sa siis kardad?” tahtis luik teada.

Mart jäi mõtlema….lõpuks vastas: “Ma täpselt ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Ma pole varem ju luige seljal sõitu teinud ja see hirmutas mind. Näiteks, kui midagi juhtub, siis ma ei tea, mis ma tegema pean.”

(Luik) “Kas tahad avaldan sulle saladuse, mis võib sind aidata ka teistes olukordades, kus tunned hirmu?”

(Mart) “Jaa, väga tahan!?”

(Luik) “Kõik, mis hakkab juhtuma mõne hetke pärast, mõne päeva või nädala või isegi aasta pärast on tulevik, mida me täpselt ei saagi teada. Aga saladus, mida tahan sulle avaldada on see, et teadmatus on sama turvaline kui teadmine. Oluline on hoida tähelepanu sellel, mis ON – mis toimub just praegu, siin – igas hetkes. Igas hetkes võib olla hirm ja ka usaldus – aga see, kumb sinus valitseb, valid sina ise! 

Soovin, et sa usaldaksid ennast olukordades, mis on tundmatud – ehk Olukordades, mis on võõrad. Usalda ennast, et sa alati tead, kuidas olukordades hästi hakkama saada. Sest see tarkus on su südames alati olemas.”

(Mart) “Kas kindlasti on minus ka see tarkus?” kahtles Mart.

(Luik) “Täiesti kindlasti, Mart! Igas inimeses on see tarkus, tuleb lihtsalt pöörata sellele oma tähelepanu!”

(Mart) “Aitäh, hea luik! Ma tunnen, et ma ei kardagi enam.”

Ka nemad olid nüüd tagasi kalda äärde jõudnud. Mart lippas rõõmsalt sõprade juurde ja istus mõtlikult murule.

Järgmisena oli Kalle püsti tõusnud ja soovis ka järvel sõitu proovida.

(Kalle) “Ma olen natuke suurem, kui teised, kas sa ikka jõuad mind kanda?” oli Kalle natuke mures.

(Luik)“Muidugi jõuan. Ära mõtle sellele, kui suur oled, vaid keskendu soovile, mida sa tahad. Ja sa ju tahad proovida sõitu järvel? “

Kalle noogutas.

(Luik) “Siis muud kahtlused jäta kõrvale ja tegutse julgelt. Tule! Astu mu seljale, ja näed, kuidas see toimub.”

Kalle astus osavalt luige selga ja asetas end mugavalt istuma. 

Nüüd tundis Kalle end täiesti kindlalt ja põnevusest tuli naeratuski näole – ta lehvitas sõpradele nagu laevasadamast lahkudes ikka tehakse.

Luik liikus kiiremini, kui teiste lastega. Kallele meeldis see.

(Kalle) “Mul on tunne, nagu hõljuksin kõrgel, nagu oskaksin lennata. Miks see nii on?”

(Luik) “Ma usun, et see tunne tuleb südamest, kui miski on sinu jaoks nii meeldiv, et kogu su keha naudib seda kogemust. See on väga oluline, et selliseid kogemusi oleks palju meie elus. Nii, nagu su keha vajab toitu ja õhku, vajab ta ka selliseid kogemusi. See on midagi, mis hoiab keha tugeva ja sinu tuju rõõmsana.”

(Kalle) “Ma tunnen end lihtsalt niii hästi – see oleks nagu mõne maiustuse või väga hea puuvilja söömine. Siis tunnen ka tihti, et ooooh, see on nii hea, et tahaks kohe palju ja kaua seda tunda. No, kui aus olla, siis sellepärast sööngi palju komme või tahan et ema mulle midagi head ostaks. Tunnen end siis nii hästi…. Kas see ongi siis sama?”

(Luik) “Võib nii öelda, et see kogemus tundub sarnane, aga sama see ei ole. Kogemus, mida praegu tunned, kestab tunduvalt kauem….see võib olla piisav, et nädal või isegi kuu seda põnevust ja rõõmu enda sees tunda. Aga toiduga see tunne hääbub üsna ruttu. Toiduga asendad elust ja mängust tulevaid tõelisi rõõme. Ja kui seda palju teed, koormad keha toiduga ja see teeb keha raskemaks. 

Minule näiteks annab sellise tõelise rõõmutunde ainuüksi lendamine. Kunagi pole kogemus päris sama. Lendan üle erinevate paikade ja näen nii palju kohti, ja kõiges on alati midagi uut ja rikastavat.”

(Kalle) “Aga kuidas mina oma elus saaksin rohkem selliseid kogemusi, mis mulle suurt rõõmu valmistaks ja kaua kestaks? Kas peaksin siia järve äärde uuesti tulema? Ja kas sa siis teeksid mulle uuesti sõitu?”

(Luik) “Ma soovitaksin sul teha rohkem neid asju, mis sulle TÕELISELT meeldib. Sulle meeldib mängida eks? Mängi! Mängi – uuri ja avasta tegevusi, mis toovad sinusse põnevust ja rõõmu. Keskendu sellele, kuidas sa oma kehas tunned. Kas sinu tegevus tekitab kehas põnevust ja rõõmutunnet, või muutub keha uniseks ja laisaks. Keha ja see, mida tunned, ütleb sulle, kas tegeled õige asjaga. Loomulikult tuleb teha ka asju, mis sulle ei meeldi, aga siis saad alati selle rõõmu endasse kutsuda, mida tundsid, kui tegelesid millegi meeldivaga. Nii saavad ka vähem meeldivamad asjad tehtud kiiremini.”

(Kalle) “Ma vist saan aru – kui tegelen millegagi, mis tekitab kehasse põnevust ja rõõmu, siis see rõõm ja hea tunne kestab kauem ja teeb kehale head.”

(Luik) “Just nii! “

Kallegi jõudis järvel sõidust tagasi. Nägu mõtlik, kuid kerge naeratus suul. 

 Nüüd oli Armandi kord kätte jõudnud. Armand oli enda jalad juba paljaks võtnud.

(Armand) “Kas ma võiksin oma jalad vees hoida? Tundub olevat mõnus värskendus jalgadele, kui neid veidi vees sulistaksin. Ma võin ka aidata oma jalgadega ujumisele kaasa?!” 

(Luik) “Mulle sobib!”

Armand istus siis luige selga ja vaevu ulatusid mõlemad jalad ühelt poolt vette.  Kiiresti hakkas Armand oma jalakesi vees vudistama, et luigekest aidata. Ja kui mõõõõnus oli jalgupidi kergelt jahedas vees sulistada. 

(Armand) “Kui mõnus see vesi on!”

(Luik) “Jah!, Ka mulle meeldib selle järve vesi väga. Kas tead, see vesi on väga puhas. Nii puhas, et seda võib isegi juua. Metsaelanikud ja järves olevad veetaimed puhastavad seda väga hoolega. Isegi mina lendan siia kaugelt kohale, et just sellest järvest juua ja vee imelist maitset tunda.”

(Armand) “Kas tõesti?“ 

Luik noogutas graatsiliselt, mille peale Armand võttis ettevaatlikult peotäie järvevett ja rüüpas mõned lonksud peopesalt. 

(Armand) “Ja ongi hoopis teistsugune maitse! Ja väga hea! Aga miks minul kodus kraanist sellist vett siis ei tule?”

(Luik) “Sest torusi mööda voolav vesi pole enam sama, mis looduses vulisev. Looduses saab vesi õhu ja päikesekiirtega mängida. Looduses on veel rõõmsam. Ja kui ta on rõõmsam, on ta ka maitsvam. Metsajärve vesi on elav, sama elav, nagu lind, mis siit üle lendab või puu, mis siin lähedal kasvab. Vesi on elav, sest ta asub siin kõige elava keskel. Ja pea meeles, kui sa hakkad haigeks jääma, tasub sul alati siia järve juurde tulla, ning sellest vett juua. Võib öelda, et selles järves on nagu võluvesi. Ja see võluvesi annab su kehale just kõik vajaliku, et su keha end kiiresti tugevaks ja terveks suudaks ravida. ”

(Armand) “No see on küll väga vajalik teada. Aitäh!”

Siis jõudis Armandki luigega kaldale. Kõik tänasid luike ja luik omakorda tänas lapsi, et nad olid metsa jalutama tulnud.

(Luik) “Ärge unustage metsas jalutamist ja märgake loodust enda ümber, sest ainult nii õpite märkama ja nägema imesid. Kohtumiseni!!” ütles luik ja ujus kaugemale järve teise otsa.

Lapsed lehvitasid.

Armandi jutu peale rüüpasid lapsed järvest veel mõned suured peotäied vett ning seejärel võeti kodutee jalge-alla. 

(Armand) “Mis te arvate, kas me emale-isale ka räägime sellest?”

(Liina) “Jaa, miks mitte.”

(Kalle) “Ma arvan ka, et ikka räägime.”

(Mart) “Jah! Ja kui nad ei usu meid, pole sellest midagi. Me võime ikka siin järve juures vett käia joomas ning vaatamas, kas luik on tagasi tulnud!” olid lapsed ühel arvamusel.

Kingitused, mida lapsed said:

Armand – elava vee tervendav mõju – see on sama elav, kui lind, mis siit üle lendab või puu, mis siin lähedal kasvab, see on elav, sest ta asub siin kõige elava keskel.

Liina – unenägude  tähelepanemine.

Mart – hirmust üle saamine.

Kalle – keha kuulamne, tervislik söömine.

#looduse võlu #unenägude tähtsus #enda eest hoolitsemine #inspiratsioon #hirmu ületamine #usaldamine tundmatuses #tarkuse leidmine oma südamest #toitumine #puhas vesi