KES ON M∞NA?

MINUST

Mäletan, kuidas 10-nda klassi lõpus pidid kõik meie klassi õpilased kirjutama paberile oma tuleviku ametite Top 5.

Minul sai täidetud esimesed Top 3. Juba põhikooli lõpus suureks igatsuseks ja unistuseks kujunenud roll ilutses minu Top nr.1 taga – Emaks olemine.

See unistus ei saanud mu igapäevaseks teadlikuks suunaks, kuhu liikuda. Vastupidi! Unustasin paberi, kuhu olin selle kirjutanud ning tuupimistega ununes ka unistus. Aga õnneks elu teab, millest me unistame ja annab selle täitumisel oma panuse. 🙂  Kaks aastat peale unistuse tindiga paberile panemist, oli 3 kuud sünnituseni.

Nüüdseks olen koos elukaaslase Vaikoga ilmale toonud 4 last: esimene tütar (14a), poeg (12a) ja teine tütar (7a) ja teine poeg (4a). Austusega laste privaatsusruumile, ma nende nimesi ei avalda, kuid jagan hetki nende elust, mida nad soovivad jagada.

Olen naine, kes armastab olla ema oma lastele ja naine oma mehele. Aga eelkõige olen naine, kes Armastab.

ELU & LAPSED

Ma mõistan, et elu ei ole eilses ega homses, vaid just siin ja praegu, kus ma hingan ja olen. Kuid endiselt leidub hetki, kus igapäevane virr-varr pimestab, tuimestab ja märkamatult lohisen rutiiniga kaasa, võtmata endale aega lihtsalt olla – hingata sisse ja välja, jäädes ainult sellele tegevusele keskenduma. Nii juhtub üldiselt siis, kui unustan jääda enda keskmesse jälgimaks, mis just sellel hetkel toimub: õues, toas, kellegi kehakeeles, näoilmes, hääletoonis või hoopis, kõige olulisemas – minus endas!

Minu jaoks kõige ehedamad hetked on need, mis toovad mu kõik tajud kohale märkamisse ja keskenduma ühel asjale jäägitult, andudes just ja ainult sellele, mis hetkes on. 

Kui taban midagi ehedat, üdini siirast, siis tundub nagu värvid omandavad erksamad toonid ja nähtu detailsus selgineb – hetked muutuvad elavaks!

Lapsed, oma vaimu ja loomu erksusega, meenutavad olema teadlikult hetkes. Nad õpetavad eeskujuga nägema iga situatsiooni, kui esmakordselt asetleidvat: uurima teraselt ja uudishimulikult nagu laps; lakkamatult küsimusi esitades isegi, kui kellegi versiooni vastusest olen juba kuulnud.

Lapsevanemana on mu püüd alati armastavalt suhelda oma lastega, toetada nende kasvamist, ennetada konflikte või lahendada neid rahumeelselt – suhtudes teineteisesse hoolivalt. Ma üldse ei väida, et see alati lihtne on!

Minu jaoks on teadlikuks lapsevanemaks olemine kui retk iseendasse, eesmärgiga avardada teadmisi ja laiendada oma võimete piire. Et kogu võlu ja ilu säiliks, pean meeles, et retke eesmärk seisneb teekonnas endas, mitte sihtpunktis. Vastasel korral oleks tihti tunne nagu sihtpunkt on kättesaamatu ja teekonda ennast ei oskakski enam nautida. Sest just siis, kui tekib tunne, et ma juba kohanen ning hakkan harjuma teeraja iseärasustega, leian end taas teelahkmel igas suunas tundmatus ja midagi uut. Sellel teekonnal juhatavateks teeviitadeks ja südamehääle väljenduseks on minu jaoks lapsed.